Paar nädalat tagasi kui INSEADi tudengitele tervelt kaks ja pool päeva puhkust anti, sai käidud Loire orus ja muuhulgas väisatud Leonardo da Vinci viimset pelgupaika. Sellest kui suur mees Leonardo oli võis aru saada kasvõi selle järgi, et tema surivoodeid oli ainuüksi sellesse ühte muuseumisse mahtunud tervelt kaks tükki. Üks neist oli suure kunstniku elumajas ja teist võis eraldi tasu eest vaadata lossi õuel olevas angaaris. Võib muidugi vabalt olla, et Leonardo oli nii suur ja andekas kunstnik, et suri kohe mitu korda.
Lisaks oli terve lossi kelder, lossiõu ja angaar täis imelisi leiutis, mida mees Vincist välja mõtles- lennuk, langevari, auto, jalgratas, vesijalgratas, tank, helikopter jne jne jne. Enamik neist vajusid paariks aastasajaks unustuse hõlma, enne kui keegi need uuesti leiutas. Ja eks ole uskumatu, et seda kõike tegi üks mees oma eluaea jooksul Mona Lisa ja Püha Õhtusöömaja maalimise kõrvalt. Lugedes aga Leonardo da Vinci kokaraamatut sain ma äkki aru, et selle mehe üks suuremaid vooruseid ei seisnenud pelgalt visioonikülluses, uudishimus ja keskmisest kõrgemates kunstilistes ja matemaatilistes võimetes, vaid oskuses jätkata katsetamist ka pidevate ebaõnnestumiste kiuste. Raamat selgitab suhteliselt lustlikult kuidas suurmees ikka ja jälle pärast mõnda ebaõnnestunud leiutist (mis kurvemal juhul ka mõned inimelud viis) mõneks ajaks õukonna juurest pagendusse saadeti. Aga näe, selle asemel, et heituda võttis ta ette mõne järgmise hullu idee ja asus sellega katsetama ning oli mõne aja pärast õukonnas tagasi. Ja proovis aga jälle.